Veider, kuidas meid kõiki saadavad terve elu ühed ja samad konfliktid. Alati satume tülidesse ja sõtta samadel põhjustel või siis sama inimtüübiga.
Üks tuttav on mul selline, keda terve elu ebaõiglaselt koheldakse. Tema on see, keda iga tööandja üritab petta palga ja töötingimustega, mistõttu kindlat töökohta temal enam ammu polegi. Sõbrad (nii vähe, kui tal neid on) püüavad ära kasutada ja alt tõmmata, sugulased (kellega ta on suhted katkestanud)kiusavad ja tüngavad. Ülikoolgi jäi lõpetamata, sest õppejõud, va petis, lubas temale koostööd ning suuri rahasid ja siis ütles ära... Ka mina olen aegajalt sattunud olema nende ahnete ja valelike tegelaste ridades, kes on seda ausat inimest koledasti petnud või jäledasti ära kasutanud.
Juhuslikult tean ka, mis oli tema elu Esimene Reetmine. Kallis esivanem nimelt lubas temale lapsepõlves pärandada oma maad, metsad ja majad. Ent täisikka jõudes selgus, et Esivanem seda lubadust ei pea. Kõnealune sai kohutava shoki, sellest rääkides tulevad talle ikka veel pisarad silma.
Sestpeale; ja möödunud on aastakümneid, on kõnealust isikut lakkamatult reedetud kõigi inimeste poolt, kellega tema vähegi lähemalt suhtlema hakkab. Lõppu ei paista...
Üks teine mu sõber on hädas vägivaldsete joodikutega. Vägivaldne joodik on tema isa ja natuke vähem vägivaldne joodik on tema vend. Muud sugulased ja lähedasedki kipuvad napsiga liialdama ja kuhu ta ka ei satuks, ikka satuvad sinna ka agressiivsed purjus inimesed, kellega läheb möödapääsmatult tüliks. Lõppu ei paista...
Mind ei ole keegi reetnud ja ära kasutanud. Kõik mu tööandjad, õppejõud, sõbrad ja sugulased on vaatamata oma muudele vigadele vaata et kristallausad inimesed. Elan majas, mis on servani täis vägivaldseid joodikuid, kuid siiani (ptüi-ptüi-ptüi)on mu suhted nendega olnud suurepärased.
Võib siit nüüd välja lugeda, et mina olen suurepärane inimene ja eriti läbisaaja tüdruk? Loodetavasti mitte. Minu konfliktitüübiks, kellega mul alati ja vääramatult mingi kamm tekib, on keskealised võimukad ja kontrollivad naised. Iga natukese aja tagant tekib mul mõne sellisega konflikt.
Juba koolis tekkis mul pidevalt jamasid keskealiste õpetajannadega. Kui kolleegide seas on mõni keskeas (loe: minu ema vanune) proua, siis puurib minu selga pidevalt tema halvakspanev pilk ja tüütud märkused. Veristest tülidest oma laste lasteaiajuhatajatega olen juba küllalt kirjutanud. Ning suvel, kui meie maja valdavalt mehisesse parmkonda imbus mingi keskeas emalendur, kadusid õuest üksteise järel minu ilusaimad poti-ja pütitaimed...
On üleliigne lisada, et minu ema on eluaeg olnud väga võimukas kontrollikuninganna.
Kas sellest kõigest üldse mingit väljapääsu on? Miks me peame rändama läbi elu, ikka ja alati ühtsama võitlust võideldes, sama konflikti lahendades, ühte ja samasse pange astudes ning tuhandendat korda sama rehaga vastu pead saades?
12 kommentaari:
jaha, minu kammi sa tead. kogu aeg koperdan valetajate otsa. ju see karmavõlg on.
aga kas sa ise ei hakka vaikselt sinna keskealise võimuka ikka jõudma? või on tegemist liikuva piiriga.
Huvitav, kuhu mina liigitun (puhas egoism)? Igatahes tundub, et mõnedest painajatest olen kuidagi lahtisemaks saanud. Ju siis on võimalik. Ainus kummaline seaduspärasus (millega on pikaajaline parandustöö käsil), on see, et ma kipun looma suhteid sümpaatsete, aga kuidagi kinni olevate meestega (kui mitte naisega abielus, siis näiteks kohaga abielus või oma vabadusega abielus vms). Aga, ma ütlen, lootus pole mitte kadunud!
Ykskõik, kuhu ma ka ei satu õppima, elama või töötama, on tulemusex 1 & sama asi - yxindus. Ka elust kihavas kõrgkoolis, lõbusate ning selcivate tööinimestega ettevõttes, kylalislahkes ning kenade inimestega täidet kylas/muus inimasulas.
Veidi imelik endalgi, aga qna mu elu algas veelgi yxildasemalt, siis olen juba harjunud. Nyyd ei ole enam seda qni keskkooli lõpuni kestnud valusat kõrvaltvaataja-tunnet, olen harjunud & meeldib isegi mõnevõrra. (Tglt on sellisel seisundil puudusi rohkem q eeliseid)
Kahjux kannatavad selle minu puuduse all ka mu pereliikmed, sest lastele olex vaja, et ema viib-toob neid lasteaia- või koolisõprade juurde mängima, teab-tunneb kohaliq elu nippe & suhteid, osaleb aktiivselt & võtab lapsedki kaasa, aga ma pole sellega siiani tegelema asunud.
Kõigel on muidugi omad, selgesti & kaugelenähtavad põhjused, aga ei hakka siinset kirjaruumi nendega raiskama.
Head inimesed, liigituge qhu tahes, olulisem on, et te qlute omade jopedena qhugi kogukonda. See tagab vähemalt talutava ellujäämise, q tekib suuremaid probleeme.
Mul oli mõttes kirjutada konfliktitüüpidest ehk tülilülititest, s.o. inimestest või olukordadest, mis arusaamatul kuid täiesti vältimatul moel tülini viivad. Need on inimeseti erinevad, aga eluti, nagu näidetest näha, jäävad samaks. Kas see on paratamatus või on sellel mingi eesmärk ja mõte ka sees?
Kuuluvusega on mul lihtne - nii sina, Kaaren, kui ka mina kuulume friikide ülemaailmsesse kogukonda. Seal oleme alati omad joped ; )
Sinu küsimusele on võimalik mitut moodi vastata, ma usun: fatalistlikust nurgast: karmavõlg, psühhoanalüütilisest vaatepunktist: suhted vanematega, eestlase mätta otsast: inimene ise tekitab sellised olukorrad. Eestlasena usun, et kui inimene julgeb härjale silma vaadata ja tal sarvist sasida, on võimalik nendest nõiaringidest välja murda. Mitte et see lihtne töö oleks. Tean omast käest :)
konfliktitüübid ehk lülitid on seletatavad alateadlike hirmumustritega, mis sunnivad inimest teatud situatsioonides kas tüüpiliselt käituma või panevad väljastama selliseid kehakeele signaale, mis mõjuvad konkreetse konflikti kandjatele peibutavalt. Jälle alateadlikult. :P
Viimasel ajal saan ma suvaliste pensionieelikute käest tõrelda, et ma käitun oma lapsega kuidagi valesti - näiteks ma eeldan, et laps pärast kukkumist enamasti ise püsti tõuseb ja et ta astub ise trolli uksest sisse ja nii edasi. "Abivalmis" tädikesed aga peavad sellist käitumist südametuks ja tulevad minuga õiendama. Veel hullem, tulevad mu last ise püsti või trepist üles tõstma... Täiesti ohututes situatsioonides. Bööhh. (loomulikult krahman ma lapse ise kaenlasse, kui ta juhtub kukkuma näiteks sõiduteed ületades, vms) Sama jama, ma mäletan, oli vanema lapsega ka samas vanuses. Et siis, kui ma ei tee pidevalt püüdlikult ülehooldavaid liigutusi oma lapse suunas, on see teatud inimtüübile kutsesignaaliks.
Jälle ta tuleb! Ei, mite reha seekord, pall hoopis. Ole tervitatud!
http://libliklind.blogspot.com/2010/01/musapall.html
Sündmus, mis meile on haiget teinud hakkab meie elus korduma. Ikka ja jälle tulevad meie ellu inimesed, kes meenutavad meie sees olevat valu nii kaua kuni andestad ja teema lahti lased
See repliik on pärit ühest psühholoogiaõpikust, aga ma kahjuks ei mäleta enam, millisest.
Igatahes, mind on see teadmine aidanud.
Mitte küll samatüübi reha otsa astumise vastu, aga selle tegevusega leppimisel küll.
Tahaksin tõepoolest näha, mis juhtub minuga siis, kui ma ise võimuka targutava tädi ikka jõuan ehk nii pealt viiekümneseks saan?? Kas siis tekib kamm seitsmekümnestega või saab minust endast kotkapilgul kontrolliv emalendur?
Olen mõelnud ka sellele variandile, et võibolla tuleneb see fenomen mu välimusest - keskealistele naistele meenutan ma oma kasvu ja olemuse poolest (väike ja abitu)last ehk siis kedagi, kes vajab kontrollimist ja suunamist. Ja kui see läbi ei lähe, tekib neil tunne, et minu näol on tegemist "sõnakuulmatu lapsega", keda tuleb jõuga kuuletuma panna.
Tavaliselt on nende naiste sõnum "mina tean sinust paremini, mis on sulle (su lapsele)hea."
Siin on taas kord mõtlemise koht. Võibolla kipun ma ise ka endale märkamatult sellist hoiakut võtma või on mul oht selliseks kujuneda.
Nojah, mõnikord teangi. Aga vahel on targem oma teadmised endale hoida ja lasta teistel inimestel ise oma vigu teha ja enda kaevatud aukudesse kukkuda. Eriti oma tütardel.
einoh, mina olen suur ja tugev ja ikka on vaja mind teatud situatsioonides õpetada. Õues eriti.
hello! do you like riding a bike???
Postita kommentaar