inimesi ja loomi.
Eile öösel kell 2 läksin õue pesu kuivama panema ja ühtlasi ka natuke tähti vaatama. Kuigi kaua aga ei õnnestunud üksindust nautida, sest kohale tuikus üks joodikpapi. Küsis suitsu ja istus minu kõrvale trepile.
Millegipärast mulle meeldib joodikpapidega juttu ajada. Seda tingimusel, et nad ei räägi seksist ja jutuajamine ei toimu minu kodus.
Kui TT oli väike, sõbrunesin ühe kerjuspapiga, kes istus alati kaarsilla otsa juures. Andsime talle iga päev 2 krooni. Mõne aja pärast aga kujunes nii, et papi hakkas hoopis meile annetusi tegema. Kommi ja... ükskord kinkis paki kohvi. Tõele au andes me jõime selle kohvi ära ka.
Seekordne papi hakkas pajatama põnevaid loomalugusid. Meie tänaval on puidutööstus ja papi on seal öövalvur. Rebased pidid seal öösiti ringi kolama ja kasse jahtima. Kitsed käivat harvem, aga eriti talvel on nad väga julged ning tulevad kohe päris valvuriputka juurde. Vaatavad aknast sisse ning.
Me elame üldse väga loomarohkes linnajaos. Otse akna all sirelipõõsas elab meil üks ööbik (või mitu) ja kuuri taga võsas on ühe harakapaari kodu. Harakad käivad meil koerakausist toitu varastamas. Oma asebossi auks hüüan seda harakapaari Härra ja Proua Petersoniks. Ehkki visuaalsel vaatlusel ei tee vahet, kumb neist on härra ja kumb proua.
Ahjaa, joodikumammid ja-papid kolavad öösiti ümber meie maja sellepärast, et meie all asuvas korteris tegutseb juba aastaid ebaseadusliku alkoholi ja tubakatoodete müügipunkt. Äri õitseb ööl ja päeval. Seda auväärt asutust peab meil perekond Muumitroll:
Muumipapa, Muumimamma ning nende pojad Tupsik ja Lupsik. Tupsik ja Lupsik, tõsi küll, on tihtipeale vangimajas, mistõttu neid (ja nende bemmi) väga sageli ei näe. Muumimamma kaalub umbes 100 kilo, on loomulik blond ja armastab kanda liibuvaid roosasid riideid. Muumipapa on invaliidsuspensionil ja näeb välja nagu ei oskaks ta lugeda, kirjutamisest rääkimata. Tegelikult aga teab ta, kes oli Stevie Wonder ja mis on fosforvetikad.
Vaat selline on minu argipäevaeksootika.
reede, 11. juuli 2008
neljapäev, 3. juuli 2008
haned-luiged ga-ga-ga...
Käisime ühel õhtul paadiga sõitmas. Roo ääres nägime ühte valget kogu. Ennäe, kühmnokk-luik!!! Ilmselt pesa valvav isaluik, sest meie lähemale sõudes, et imelindu imetleda, hakkas luik vihaselt tiibu lehvitama, saba väristama ja sisisema. Sõudsime igaks juhuks kähku kaugemale. Piret oli aga luigest vaimustatud. Sirutas oma väikesed pontsakad käed tigeda isaluige poole ja aina kudrutas: "Luigekene, sülle!!! Viime luigekese tuppa, luigekesel on külm!!!"
"Luigekene" konvoeeris veel pikalt meie paati, aga jäi lõpuks ikkagi maha. Umbes kilomeetri pärast aga hüppas roostikust välja uus isaluik, kes ei paistnud sugugi külalislahkem, vaid vehkis sama ebaviisakalt tiibadega ja lasi sisinal kuuldavale luigekeelset sõimu.
Et see oli teine isaluik, sain ma üleeile teada linnuvaatlejatelt. Tutvusin järve ääres kahe toreda linnuvaatlejaga. Nad rääkisid, et meie lähedal elab kaks luigepaari ja üks üksik isaluik. Kevadeti pidid nad kaklema nii et vesi lendab. Aga praegu on neil pojad. Just koorusid.
Kui ma suudan ühel hommikul kella 4-5 paiku ärgata, siis sõuan neid vaatama ja filmima. Ning kindlasti pean veel ühel hommikul sama vara tõusma, et sõuda vaatama merikotkaid. Sest ülla-ülla, meie maja lähedal elab nüüd ka merikotkapaar! Ah, milline õnn ja rõõm!
Aga merikotkaid näeb praegusel aastaajal ainult varahommikuti. Pidid olema suured nagu inimesed. Ei tea, kas peaks neile liha ka viima või midagi... näiteks Pedigree konservtoitu? Lõhet? Seda nad ju Peipsist ei saa...
Tahan maale elama kolida. Kohe, kui seal on sobiv maja müüa ning mõni vaba töökoht, lähen sinna elama. Merikotkad on seda väärt. ja kühmnokkluiged ka, loomulikult.
Pealeselle elab meie juures nüüd ka toonekurg. Toonekurg kolis meie lähedale juba sel suvel, kui ma Tiia Triinu ootama jäin.
Läksime Piretiga ujuma ja kurg tõusis ootamatult peaaegu Pireti nina alt lendu. Tüdruk oli muidugi lummatud. Iga kord, kui ujuma läheme, loodab jälle kurge näha.
Piret räägib meil nii: " Tiia Triin on part. Emme on unekurk (= toonekurg, mõistate). Issi on papagoi (Margus küll püüab talle selgeks teha, et albatross, aga Piret on kaljukindel). Ja Piret on...(pidulik paus) LUIGEKENE !!!
"Luigekene" konvoeeris veel pikalt meie paati, aga jäi lõpuks ikkagi maha. Umbes kilomeetri pärast aga hüppas roostikust välja uus isaluik, kes ei paistnud sugugi külalislahkem, vaid vehkis sama ebaviisakalt tiibadega ja lasi sisinal kuuldavale luigekeelset sõimu.
Et see oli teine isaluik, sain ma üleeile teada linnuvaatlejatelt. Tutvusin järve ääres kahe toreda linnuvaatlejaga. Nad rääkisid, et meie lähedal elab kaks luigepaari ja üks üksik isaluik. Kevadeti pidid nad kaklema nii et vesi lendab. Aga praegu on neil pojad. Just koorusid.
Kui ma suudan ühel hommikul kella 4-5 paiku ärgata, siis sõuan neid vaatama ja filmima. Ning kindlasti pean veel ühel hommikul sama vara tõusma, et sõuda vaatama merikotkaid. Sest ülla-ülla, meie maja lähedal elab nüüd ka merikotkapaar! Ah, milline õnn ja rõõm!
Aga merikotkaid näeb praegusel aastaajal ainult varahommikuti. Pidid olema suured nagu inimesed. Ei tea, kas peaks neile liha ka viima või midagi... näiteks Pedigree konservtoitu? Lõhet? Seda nad ju Peipsist ei saa...
Tahan maale elama kolida. Kohe, kui seal on sobiv maja müüa ning mõni vaba töökoht, lähen sinna elama. Merikotkad on seda väärt. ja kühmnokkluiged ka, loomulikult.
Pealeselle elab meie juures nüüd ka toonekurg. Toonekurg kolis meie lähedale juba sel suvel, kui ma Tiia Triinu ootama jäin.
Läksime Piretiga ujuma ja kurg tõusis ootamatult peaaegu Pireti nina alt lendu. Tüdruk oli muidugi lummatud. Iga kord, kui ujuma läheme, loodab jälle kurge näha.
Piret räägib meil nii: " Tiia Triin on part. Emme on unekurk (= toonekurg, mõistate). Issi on papagoi (Margus küll püüab talle selgeks teha, et albatross, aga Piret on kaljukindel). Ja Piret on...(pidulik paus) LUIGEKENE !!!
Unenägu
Eelmise teema jätkuna ei saa ma jätta ütlemata, et sellest peale, kui Tiia Triin muutus, ei maandu tema peal enam kunagi ükski kärbes, sääsk ega parm. Kõik putukad lendavad temast suure kaarega mööda. Sellal kui Piret on sääsepunnidest täpiline nagu väike pühademuna, on TT nahk endiselt sile ja veatu. Ka kõikvõimalikud koduloomad hoiavad temast hoolega kaugemale.
Umbes pool aastat enne seda, kui Tiia Triin muutus, nägin ma und. Ebatavalised unenäod külastavad mind harva, aga see on selgesti meeles.
Olin mõlema lapsega Tartu kesklinnas. (tegelikult oli Piret kas viimaseid päevi kõhubeebi või äsja sündinud, enam täpselt ei mäleta). Tita hakkas vigisema ja ma otsustasin minna Ruunipizza kohvikusse, et imetada ja mähkida. Tiia Triin aga ei mõelnudki kaasa tulla, vaid ukerdas rõõmsalt mööda Raekoja platsi ringi. Käratasin talle ootamatu vihaga: "Mine siis kuhu tahad ja ära tulegi enam tagasi!"
Ootamatult astus minu juurde üks mees. Keskmist kasvu, keskmise kehaehitusega keskealine mees. Tal oli seljas hall särk ja hallid püksid. Lühikesed turris juuksed olid täpselt keskmise eestlase blondhallid ja ka silmad olid hallid. Ta nägi välja niivõrd tavaline, et seda võiks tagantjärele vabalt maskeeringuks pidada.
Mees naeratas ja kuigi ta midagi ei öelnud, sain ma tema jutust aru. Ta tahtis Tiia Triinu autoga sõitma viia. Sealsamas ruunipizza ees ootas valge kaubik. TT ronis rõõmsalt rooli taha ja mees järgnes talle. Mina läksin kohvikusse.
Millegipärast arvasin, et mees teeb temaga ringi ümber Raekoja platsi, aga kui ma kohvikust välja tulin, polnud Tiia Triinu, halli meest ega kaubikut enam kuskil näha. Äkki sain ma aru, et nad võisid sõita kuhu tahes.
Äkiline hirmuvahk südames tahtsin politseisse helistada, aga samas helises minu telefon. Teadsin, et rääkijaks on hall mees, ehkki ma polnud kunagi tema häält kuulnud. Raudkindla häälega, milles kostus ka kerget kaastunnet ja paratamatust, küsis ta minult, kas ma ikka saan aru, et ei näe Tiia Triinu enam mitte kunagi.
Tahtsin teda paluda, aga teadsin, et ükskõik mida ma telefoni ei ütleks, see ei aita. Nad võivad olla ükskõik millises maailma punktis ja mil pole mitte mingit võimalust Tiia Triinu üles otsida.
Tundsin südames järsku nii meeletut ja samas abitut valu, mida ma ponud kunagi võimalikuks pidanud.
Ärkasin üles, aga valu ja meeleheide jäid alles.
Minu kõige suurem mure on see, kas Tiia Triin mitte ei karda ilma emata olla seal, kus ta nüüd on? Sest ma tean, et see Tiia Triin, kes meil kodus on, pole mitte sama Tiia Triin, kelle mina sünnitasin. Ta on muidugi minu laps ja mina olen tema ema ning ma armastan teda. Aga see pole sama laps, kelle ma sünnitasin 27.02.2003 ning kes elas meie juures kolm ja pool aastat.
Umbes pool aastat enne seda, kui Tiia Triin muutus, nägin ma und. Ebatavalised unenäod külastavad mind harva, aga see on selgesti meeles.
Olin mõlema lapsega Tartu kesklinnas. (tegelikult oli Piret kas viimaseid päevi kõhubeebi või äsja sündinud, enam täpselt ei mäleta). Tita hakkas vigisema ja ma otsustasin minna Ruunipizza kohvikusse, et imetada ja mähkida. Tiia Triin aga ei mõelnudki kaasa tulla, vaid ukerdas rõõmsalt mööda Raekoja platsi ringi. Käratasin talle ootamatu vihaga: "Mine siis kuhu tahad ja ära tulegi enam tagasi!"
Ootamatult astus minu juurde üks mees. Keskmist kasvu, keskmise kehaehitusega keskealine mees. Tal oli seljas hall särk ja hallid püksid. Lühikesed turris juuksed olid täpselt keskmise eestlase blondhallid ja ka silmad olid hallid. Ta nägi välja niivõrd tavaline, et seda võiks tagantjärele vabalt maskeeringuks pidada.
Mees naeratas ja kuigi ta midagi ei öelnud, sain ma tema jutust aru. Ta tahtis Tiia Triinu autoga sõitma viia. Sealsamas ruunipizza ees ootas valge kaubik. TT ronis rõõmsalt rooli taha ja mees järgnes talle. Mina läksin kohvikusse.
Millegipärast arvasin, et mees teeb temaga ringi ümber Raekoja platsi, aga kui ma kohvikust välja tulin, polnud Tiia Triinu, halli meest ega kaubikut enam kuskil näha. Äkki sain ma aru, et nad võisid sõita kuhu tahes.
Äkiline hirmuvahk südames tahtsin politseisse helistada, aga samas helises minu telefon. Teadsin, et rääkijaks on hall mees, ehkki ma polnud kunagi tema häält kuulnud. Raudkindla häälega, milles kostus ka kerget kaastunnet ja paratamatust, küsis ta minult, kas ma ikka saan aru, et ei näe Tiia Triinu enam mitte kunagi.
Tahtsin teda paluda, aga teadsin, et ükskõik mida ma telefoni ei ütleks, see ei aita. Nad võivad olla ükskõik millises maailma punktis ja mil pole mitte mingit võimalust Tiia Triinu üles otsida.
Tundsin südames järsku nii meeletut ja samas abitut valu, mida ma ponud kunagi võimalikuks pidanud.
Ärkasin üles, aga valu ja meeleheide jäid alles.
Minu kõige suurem mure on see, kas Tiia Triin mitte ei karda ilma emata olla seal, kus ta nüüd on? Sest ma tean, et see Tiia Triin, kes meil kodus on, pole mitte sama Tiia Triin, kelle mina sünnitasin. Ta on muidugi minu laps ja mina olen tema ema ning ma armastan teda. Aga see pole sama laps, kelle ma sünnitasin 27.02.2003 ning kes elas meie juures kolm ja pool aastat.
neljapäev, 26. juuni 2008
Haldjalaps
Oli üks ilus hommik Marguse ema köögis ning jutt läks Tiia Triinu peale.
Kadri küsis: Miks ta koguaeg nii imelikult räägib? Laps räägib pikad jutud maha, aga ükski sõna pole arusaadav?
Mina: ta räägib haldjakeeles ju.
Marguse ema: Aga miks ta tundide viisi kätt lehvitab ning üles-alla hüppab?
Mina: nii teevad šamaanid ka. Ta käib mitme maailma vahet.
Kadri ja Viive naersid, aga nende naer oli kummastav ja kahtlev.
Kadri: Sa räägid nagu mõtleksid seda tõsiselt...
Mina: Ja ta on ebatavaliselt karvane nii väikese lapse kohta. Kogu keha on kaetud õrna ja heleda, aga väga tiheda krussis villaga. Ta ei ütle enda kohta kunagi "mina", ta ei vaata kunagi silma. Ta nagu mängib, et on laps. Aga ta räägib kogu aeg kellegagi, keda me ei näe.
Legendid ja muinasjutud kõigil Euroopa rahvastel, ka eestlastel, räägivad "vahetatud lastest". Alguses sünnib tavaline laps, aga äkki muutub ta kellekski hoopis teiseks. Räägib arusaamatut keelt, teiste inimestega suhelda ei taha. Näeb ja kuuleb kogu aeg midagi muud. Vaatab ennast justnagu kõrvalt kogu aeg.
Tiia Triin oli kolm ja pool aastat vana, kui see juhtus. Olime sel suvel maal, ühes vanas, poolmahajäetud talus. TT mängis teiste lastega, nagu ikka, aga käis ka väga palju omapead väljas.
Ühest hetkest hakkas ta kohutavalt liblikaid kartma. Ta ei julgenud enam õues käia, sest kartis liblikaid. Igal pool nägi liblikaid.
Kuu aja pärast oli ta hoopis teine laps. Enam ei rääkinud ega mänginud. Istus omaette, vaatas maha ja kopsis oksakesega vastu maad. Või siis kõndis ringiratast ja laulis. Teiste inimeste juttu nagu ei kuulnudki. Nii on see siiamaani.
Sügisel linnas läks tal ühest hetkest veel halvemaks. Tüdruk hakkas toas ka liblikaid kartma. Näitas käega seina peale ja karjus : emme, liblikas tuleb, must liblikas lendab silma!!! Seina peal aga polnud mitte midagi, tühi valge sein.
Õues hakkas ka niimoodi käega näitama ja karjuma. Ometi oli november ja ühtegi liblikat ei saanud õues olla.
Järgmisel suvel käisime korra uuesti selles talus. Marju korjamas. TT läks jalutama ja kui tagasi tuli, teatas vaikselt: Emme, üks liblikas tuli Tiia Triinu juurde. Kutsus endale külla.
Kadri küsis: Miks ta koguaeg nii imelikult räägib? Laps räägib pikad jutud maha, aga ükski sõna pole arusaadav?
Mina: ta räägib haldjakeeles ju.
Marguse ema: Aga miks ta tundide viisi kätt lehvitab ning üles-alla hüppab?
Mina: nii teevad šamaanid ka. Ta käib mitme maailma vahet.
Kadri ja Viive naersid, aga nende naer oli kummastav ja kahtlev.
Kadri: Sa räägid nagu mõtleksid seda tõsiselt...
Mina: Ja ta on ebatavaliselt karvane nii väikese lapse kohta. Kogu keha on kaetud õrna ja heleda, aga väga tiheda krussis villaga. Ta ei ütle enda kohta kunagi "mina", ta ei vaata kunagi silma. Ta nagu mängib, et on laps. Aga ta räägib kogu aeg kellegagi, keda me ei näe.
Legendid ja muinasjutud kõigil Euroopa rahvastel, ka eestlastel, räägivad "vahetatud lastest". Alguses sünnib tavaline laps, aga äkki muutub ta kellekski hoopis teiseks. Räägib arusaamatut keelt, teiste inimestega suhelda ei taha. Näeb ja kuuleb kogu aeg midagi muud. Vaatab ennast justnagu kõrvalt kogu aeg.
Tiia Triin oli kolm ja pool aastat vana, kui see juhtus. Olime sel suvel maal, ühes vanas, poolmahajäetud talus. TT mängis teiste lastega, nagu ikka, aga käis ka väga palju omapead väljas.
Ühest hetkest hakkas ta kohutavalt liblikaid kartma. Ta ei julgenud enam õues käia, sest kartis liblikaid. Igal pool nägi liblikaid.
Kuu aja pärast oli ta hoopis teine laps. Enam ei rääkinud ega mänginud. Istus omaette, vaatas maha ja kopsis oksakesega vastu maad. Või siis kõndis ringiratast ja laulis. Teiste inimeste juttu nagu ei kuulnudki. Nii on see siiamaani.
Sügisel linnas läks tal ühest hetkest veel halvemaks. Tüdruk hakkas toas ka liblikaid kartma. Näitas käega seina peale ja karjus : emme, liblikas tuleb, must liblikas lendab silma!!! Seina peal aga polnud mitte midagi, tühi valge sein.
Õues hakkas ka niimoodi käega näitama ja karjuma. Ometi oli november ja ühtegi liblikat ei saanud õues olla.
Järgmisel suvel käisime korra uuesti selles talus. Marju korjamas. TT läks jalutama ja kui tagasi tuli, teatas vaikselt: Emme, üks liblikas tuli Tiia Triinu juurde. Kutsus endale külla.
kolmapäev, 25. juuni 2008
mida ma 10 aastat tagasi tegin?
Oi, mulle meeldivad sellised kokkuvõtted...
10 aastat tagasi lõpetasin õhtukooli ja astusin ülikooli. Seoses keskhariduse omandamisega oli mul 10 000 kroonine üürivõlg (tolle aja kohta kohutav summa), mille ma lootsin ära maksta õppelaenust. Kui ülikooli sisse saan.
Ülikooliharidus tundus mulle suurima luksusena, mida endale siin elus lubada. Nii arvan ma ka praegu.
Et raha teenida, töötasin õlleputkas müüjana. Seal sigines mulle 2 austajat - ülitore vene filoloogist militarist, kes kandis uhkeid kasakavuntse ja tõi mulle venekeelseid Tolkieni raamatuid lugeda. Ja üks vasaku käe sõrmedeta tisler, kes teeskles, et laste elektronmäng on tema mobiiltelefon.Pani selle kõrva äärde ja tegi, nagu räägiks :DDD
5 asja, mis on vaja ära teha
Tähtsad asjad ei kuulu avaldamisele. Peale nende on vaja saada autojuhiload, teha valmis talvepuud ja kasvatada suureks selle suve kartulid. Seoses ema hooldamisega jääb ära purjetamine : (((
Ja Tiia Triinu puude vormistasin juba ära. Nüüd on tal pensionitunnistus pildiga ja puha. Olete te enne nii väikest pensionäri näinud?
Lemmiksnäkid
D-light õlu, porgandimahl ja kohv. Pole ime, et ma juurde ei võta.
Mida teeksin, kui oleksin miljonär
Sünnitaksin veel 3 last, võtaksin mõned kasulapsed ja koliksin nendega maale elama. See ongi õnn... Peale ülikooliharidust on lapsed suurim luksus, mida ma siin elus endale soovin.
Kohad, kus olen elanud
Peipsiveer, Tartu, Hamburg, Tartu. Ja paar suve Otepääl.
10 aastat tagasi lõpetasin õhtukooli ja astusin ülikooli. Seoses keskhariduse omandamisega oli mul 10 000 kroonine üürivõlg (tolle aja kohta kohutav summa), mille ma lootsin ära maksta õppelaenust. Kui ülikooli sisse saan.
Ülikooliharidus tundus mulle suurima luksusena, mida endale siin elus lubada. Nii arvan ma ka praegu.
Et raha teenida, töötasin õlleputkas müüjana. Seal sigines mulle 2 austajat - ülitore vene filoloogist militarist, kes kandis uhkeid kasakavuntse ja tõi mulle venekeelseid Tolkieni raamatuid lugeda. Ja üks vasaku käe sõrmedeta tisler, kes teeskles, et laste elektronmäng on tema mobiiltelefon.Pani selle kõrva äärde ja tegi, nagu räägiks :DDD
5 asja, mis on vaja ära teha
Tähtsad asjad ei kuulu avaldamisele. Peale nende on vaja saada autojuhiload, teha valmis talvepuud ja kasvatada suureks selle suve kartulid. Seoses ema hooldamisega jääb ära purjetamine : (((
Ja Tiia Triinu puude vormistasin juba ära. Nüüd on tal pensionitunnistus pildiga ja puha. Olete te enne nii väikest pensionäri näinud?
Lemmiksnäkid
D-light õlu, porgandimahl ja kohv. Pole ime, et ma juurde ei võta.
Mida teeksin, kui oleksin miljonär
Sünnitaksin veel 3 last, võtaksin mõned kasulapsed ja koliksin nendega maale elama. See ongi õnn... Peale ülikooliharidust on lapsed suurim luksus, mida ma siin elus endale soovin.
Kohad, kus olen elanud
Peipsiveer, Tartu, Hamburg, Tartu. Ja paar suve Otepääl.
reede, 20. juuni 2008
elujõud
Minu ema on kõige elujõulisem inimene, keda ma kunagi kohanud olen.
Üleeile oli tal raske avarii. Eile öösel nägid arstid 5 tundi vaeva, et tema jalaluid väikestest tükkidest kokku tagasi panna. Tema ajus on ikka veel verevalum, ehkki neuroloogitibi kinnitusel on see juba väiksemaks jäänud.
Kui ma teda eile vaatama läksin, siis küsis ta esimese asjana: KUIDAS MA VÄLJA NÄEN?
Ta nimelt kartis, et äkki on tal sinikad näos ja kui siis Ain teda vaatama tuleb...
Nüüd ta helistas, et kõht on tühi ja tema tahab SINKI!
Oi jummel. Ma ei usu, et ta järgmised 2 kuud ratastoolis paigal istub, nagu arstid tahavad.
Mine tea, ehk peame sel aastal veel minu ema pulmigi, kui nii edasi läheb.
Ain on nimelt ema (järjekordne) uus elukaaslane. Temast saaks minu emakese 4. abikaasa...
Ja minu ema on praegu 56 aastane, kui keegi teada tahab.
Kustkohast, no ütelge mulle, kustkohast võtab see naine selle rämeda, brutaalse, kõikevõitva elujõu???
Mina ei ole temasse läinud, aga väga loodan, et mõni mu olevatest või tulevastest tütardest pärib tema geenid.
Üleeile oli tal raske avarii. Eile öösel nägid arstid 5 tundi vaeva, et tema jalaluid väikestest tükkidest kokku tagasi panna. Tema ajus on ikka veel verevalum, ehkki neuroloogitibi kinnitusel on see juba väiksemaks jäänud.
Kui ma teda eile vaatama läksin, siis küsis ta esimese asjana: KUIDAS MA VÄLJA NÄEN?
Ta nimelt kartis, et äkki on tal sinikad näos ja kui siis Ain teda vaatama tuleb...
Nüüd ta helistas, et kõht on tühi ja tema tahab SINKI!
Oi jummel. Ma ei usu, et ta järgmised 2 kuud ratastoolis paigal istub, nagu arstid tahavad.
Mine tea, ehk peame sel aastal veel minu ema pulmigi, kui nii edasi läheb.
Ain on nimelt ema (järjekordne) uus elukaaslane. Temast saaks minu emakese 4. abikaasa...
Ja minu ema on praegu 56 aastane, kui keegi teada tahab.
Kustkohast, no ütelge mulle, kustkohast võtab see naine selle rämeda, brutaalse, kõikevõitva elujõu???
Mina ei ole temasse läinud, aga väga loodan, et mõni mu olevatest või tulevastest tütardest pärib tema geenid.
kolmapäev, 18. juuni 2008
õnnetus
Eile juhtus minu emaga õnnetus.Talle sõitis auto otsa Vanemuise-Pepleri ristmikul.
Öösel oli tal pikk operatsioon. Tema mõlemad jalaluud on kildudeks ja ajus on verevalum.
Ma ei julge sellest mõelda, mida ta tunneb ja mis edasi saab.
Nüüd pole mul enam kedagi selja taga. Vastutan üksi oma ema, oma tütarde ja iseenda ellujäämise eest.
Elu põhineb naiste omavahelisel suhete-ja tugivõrgustikul. See on ainuke asi maailmas, millele loota saab. Peale iseenda.
Öösel oli tal pikk operatsioon. Tema mõlemad jalaluud on kildudeks ja ajus on verevalum.
Ma ei julge sellest mõelda, mida ta tunneb ja mis edasi saab.
Nüüd pole mul enam kedagi selja taga. Vastutan üksi oma ema, oma tütarde ja iseenda ellujäämise eest.
Elu põhineb naiste omavahelisel suhete-ja tugivõrgustikul. See on ainuke asi maailmas, millele loota saab. Peale iseenda.
Tellimine:
Postitused (Atom)