Minu kodu

Oma kodu on eestlaste jaoks üks väga tähtis asi. Tähtsam, kui abikaasa ja lapsed. Abikaasa ja lapsed võivad olla või mitte, aga kodu peab igaühel  olema.
Valusaid koduideaale on kahte sorti. Esiteks kuldne, kuid kuid traagiliselt kaotatud  Lapsepõlve Kodu, kus rukkiväli heljus lagendikul ja kuusik kohas mäenõlva peal ja kasteheinas põlvini... ja nii edasi. See on kodu, mida eluaeg igatsetakse, aga kuhu (erinevate traagiliste asjaolude tõttu) kunagi tagasi ei saa.
Teiseks valusaks ideaaliks on Unelmate Kodu.
Paljudel on juba väga noorest east saadik detailideni kindel ettekujutus, milline see Õige Kodu peab olema (oma maja, koer, järveäär,kamin, punane katus jne). Keskmise eestlase Unistuste Kodu on teadagi paksus metsas merekaldal, mitte kaugel kesklinnast asuv hubane kolmekorruseline ühepereelamu.
Ent mu postituse pealkirjaks oli siiski Minu Kodu, mitte Oma Kodu. Misasja on siin vaja teiste unistuste kallal näksida, ah?
Mul on imelik võime tunda ennast peaaegu igal pool kodus.
Otepää, Setumaa, Ida-Viru, Kalamaja, Tori, Kuremaa, Praaga, Võrtsjärv, Viljandi  ja veel lugematu arv kohti - ning alati sama tunne. Esimesest pilgust olen leidnud oma puud, kivid, lagendikud, tänavad ja nurgatagused. Tean, mis seal on toimunud ja kuidas elatud enne minu tulekut.  Kuulnud vere häält, mis ütleb - siin, selles maapinnas on sinu juured.
Välismaal olen ma käinud vähe, aga alati  tundnud, et võiksin seal elada, kohaneda, assimileeruda. Mõelda kohalikus keeles kohalikke mõtteid. Võiksin olla iseteadlik sakslanna kusagil Hamburgis, malbe rootslanna, kes elab Stockholmis mõnel tuulisel mereäärsel tänaval või hoopis hispaanlanna, terve elu päikeses. Isegi venelane kusagil Pihkvamaa porises külas. .
Kuni 18 eluaastani oli minu unistuste koduks mu lapsepõlvekodu. Sellest ilma jäämine oli valus. Olen nutnud, neednud, palvetanud ja leinanud oma lapsepõlvekodu kaotuse pärast, aga alles  sellest loobumine  tõi mind päriselt koju.
Kodu on seal, kus on rahu ja armastus. Kõlagu pealegi triviaalselt, aga see on  asja tuum. Kodu asub südames (ajus, veres ja luuüdis, kui teile nii rohkem meeldib), mitte kusagil väljaspool.
Hääkene küll, ma olen imelik inimene. Võimalik, et minu nõuded Oma Kodu suhtes on palju madalamad, kui muudel inimestel. Paljudele  on kodu staatusesümbol, eneseteostus , ülim eesmärk. See meenub aegajalt, kui mõni kolleeg jälle varjamatu põlguse või pilkega venitab: "Jää-änese tänav, nojah..." või küllatulnud lapsepõlvesõbranna lausub rõhutatult: "kena väike kodu..."
Ma ei pane hinnanguid pahaks. Nemad ju ei tea, kui tore on elada Jänese tänaval ja võibolla nad ei näe, et rahu ja armastus mahuvad meile vaatamata väiksusest kenasti ära.
Aga teiselt poolt, mida tean oma kodu igatsusest mina, saatusesthellitatu, kellel on alates 19 eluaastast olnud  OMA korter, olgugi et väike ja vilets.
Mõned nõuded oma kodule on muidugi mulgi. Elementaarne turvalisus,nii et sa oma elu pärast kartma ei pea. Et naabrid ja kodakondsed oleksid talutavad inimesed. Mugavused, näiteks vettpidav katus ja joogivesi läheduses. Natuke privaatsust ja võimalust üksi olla.
Aga kõige olulisemad on rahu ja armastus. Mina ju tean ja olen kogenud, kui sõnulseletamatult võigas tunne võib olla mõnes  looduskaunis, hästi sisustatud, puhtas  ja värskelt remonditud paigas. Sellises, kus inimsuhted on korrast ära. Ja kui soe ning kodune võib olla mõni räpane, inimesi täistuubitud vaene ja armetu koht.
Mõne asjaga võiks mulgi siin elus vedada. Permanentse ja kroonilise  kodutundega näiteks. Aga kõigile kaotatud, unistatud ja igatsetud kodudele olgu  see laul.