Ma olen nii väsinud. Viimasel ajal ma ei talu agressiivseid inimesi ja just sellepärast neid ongi niipalju minu ümber. Ma ei tea, mida ma olen valesti teinud. Mis õppetund see jälle on, mida mulle tahetakse nii järjekindlalt selgeks teha, aga mina, kivipea, ei saa aru?!?
Mul on veel 2 päeva jäänud tööl olla ja käimas on viimased kodukülastused. Täna kohtusin ma tööasjus kõigepealt ühe noore naisega (alkohoolik+skisofreenik), kes teatas, et tapab mind ära koos kõigi mu lastega, eeskätt selle oodatavaga ja et ta teab, kus ma elan.
Ta teab tõepoolest. Pool aastat tagasi lõi sama naisterahvas sisse meie naabermaja aknad ja ta on ka kohtulikult karistatud ühe vana naise invaliidiks peksmise eest.
Mulle on enne ka tapmisähvardusi tehtud ja näete, siiani olen elus. Aga ebameeldiv on ikkagi.
Seejärel olin sunnitud vestlema ühe meesalkohoolikuga, kes teatas mulle suitsu näkku puhudes, et tema ongi Mäkaiver ja mina käigu ukse taha. Noh, peremehe sõna on seadus ja ukse taga vestlesin ma sõbralikult hr. Mäkaiveri naisega, kes tegelikult soovib abi hr. Mäkaiveriga toimetulemiseks. Ta saab abi, aga mitte enam minult.
Üldiselt saan ma oma klientidega kenasti läbi, aga hüvastijätuks peab külastama ja asendajale tutvustama just neid kõige hullemaid.
Hea, et ma puhkusele saan jääda. Mul pole enam sisemisi jõuvarusid, et toime tulla inimestega, kes ise oma emotsioonidega toime ei tule. Ma lihtsalt ei talu enam inimesi, kes otsivad põhjust, et emotseda, draamatseda, mingeid probleeme ja tragöödiaid üles keerutada jne. Loomulik enese alalhoiu instinkt sunnib mind sellistest asjadest eemalduma. Ma ei taha mitte kellegi muredele kaasa elada ja kaasa tunda mingeid viha, kurbuse, kättemaksu jms. tundeid.
Tööasjad on veel tühised. Tõeliseks peavaluks on minu ema, kes on viimasel ajal hakanud jälle mulle helistama ja mingeid probleeme üles kiskuma. Ma ei võta enam telefoni, kui mu ema helistab ja nii terroriseerib ta meie sugulasi ning peresõpru telefonikõnedega stiilis "Öelge Laglele, et..." Just praegu sain jälle ühe sellise telefonikõne muretsevalt peresõbralt. Peale seda, kui ma olen 2 päeva keeldunud oma ema kõnedele vastamast.
Ma olen mõelnud, et peaksin oma emale ära seletama, miks ma temaga suhelda ei taha ja mis mind tema juures häirib ja nii edasi. Nõnda-öelda suud puhtaks rääkima. Mul pole ju mingit pahameelt, lihtsalt ma ei suuda enam suhelda inimestega, kellel käivad vihahood peal ja kes on võimelised ärrituma ükskõik mis detailide peale.
Teiste inimeste tugevad tunded näivad mulle nii ohtlikud. Tekib tahtmine kas ära põgeneda või see inimene iga hinna eest maha rahustada. Ma ei jaksa tunda.
Kas üldse peab kogu aeg tundma? Laskma ennast igast asjast häirida, oma väärtuslikku ego poputama ja kaitsma?
Rahu, kannatlikkus, leppimine, armastus, rõõm - auu!!! Kas te olete ka kusagil alles?
Nojah. ma mõtlesin, et kirjutaks oma emale kirja, aga teda tundes tean, et ta lihtsalt sülitab selle peale. Nii et telefoniterror jätkub...
Kirja võiks muidugi kirjutada, lihtsalt selleks, et mitte enam mõelda asjadest, mida peaks välja ütlema. Viimase poole aasta jooksul on minu ema teinud nii kohutavaid asju, et ükski blogi ei taluks nende kirjapanekut.
Aga ma ei taha vastikute asjadega tegeleda. Ärge sundige mind.
Kodus on meil veel mr. Kiis, kes elab ka läbi suurt ja kohutavat kriisi (ikka majanduskriisi, teate ju küll ) ning tikub õhtuti märatsema. Ma arvan, et ta vihkab mind juba. Kuidas mitte vihata naist, kes oma küpsiseid vastu seina loopivale mehele naeratab ja "tasa-tasa, kallis"manitseb?
Ilmselt ta sooviks, et ma küpsised koos kausiga talle vastu pead lajataks, aga ma ei tee seda. Sadist olen noh : )
Rahu ja armastus, need on inimkonna suurimad vaenlased! (Zösky ja Kaputt tuntud multifilmist).
Mr. Kiisi koos tema kriisiga kannatan ma tegelikult välja. Aga oma sõprade ees pean ma küll vabandama. Ma tahan elus olla, lapse ilmale kanda ja seetõttu, olgu teil, minul ja maailmal mistahes mured, on minu vastus üks: "Rahu, kõik on hästi ja läheb ainult paremaks! Maailm on kuldne koht, kui me laseme tal seda olla."
Ka eespoolmainitud pr. Mõrtsukas naeratas mulle hüvastijätuks. Ja surus mulle pihku äranäritud vahvli...
kolmapäev, 1. aprill 2009
teisipäev, 24. märts 2009
Veider võrgumaailm
Internetisuhtlus on üks veider fenomen. Esmapilgul oleks kõik justnagu tavamaailmaski - inimesed kohtuvad, suhtlevad, vahetavad infot, vaidlevad, tutvuvad jne. Tasapisi aga võtab see kõik järjest väändunumaid vorme kuni lõpuks tekib mingi kummaline maailm, mille elanikud on justkui lamenukk-filmi tegelased ja kus suhtlus käib mingite imelike seaduspärade järgi. Inimese IRL persoon ja tema virtuaalne mina võivad olla nii kohutavalt erinevad, et isegi tuttavate puhul on raske neid kokku viia.
Tekib teatud ängistus, midagi väga olulist on puudu või vales kohas, aga nime ei oska sellele anda.
Näiteks foorumites läheb tihtipeale ägedaks "andmiseks" või lausa veriseks kisklemiseks. Ja mitte ainult sellistes üldkasutatavates foorumites nagu Delfi või Perekool, vaid ka kinnistes erialafoorumites, nagu foto jm. teemalised kohad. Üksteisele öeldakse nii halvasti, nagu päriselus kunagi ei ütleks. Päriselus ei mõtleks me ju keegi teist inimest ahju panna või kasti lüüa...
Imelikul kombel lähevad need anonüümsed lahmimised vägagi hinge, tekitavad hasarti ja tahtmist vaielda ning võidelda. Räägitakse, et mõned inimesed on end netikommentaaride pärast teise ilmagi saatnud. (Raske on siiski uskuda, et nii rumalaid täiskasvanud inimesi olemas on.)
MSNi stiil, mulle tundub, on loba ja nali. See pole tõsiste filosoofiliste mõtteavalduste koht, vaid "tsau-plau-mis- teed"stiilis suhtlemine.
Blogindus seevastu tundub pigem süngeid ja traagilisi vorme, ülevoolavaid ja nõretavaid emotsioone soodustavat, mis vohavad ja roomavad, otsekui lopsakas troopiline taimestik. Milles omakorda peituvad lihasööjad taimed...
Blogisuhtlus võib kohati hakata meenutama ka ameerika noorterseriaale, dialoogid on sama ebaloomulikud ja õõnsad. Kas siis ülipositiivsed või vastupidi-negatiivsed. Kivirähk on seda ühes oma novellis andekalt parodeerinud.
No ja siis veel muidugi Rate ja muud sellised kohad, kus igast tagasihoidlikust koduperenaisest saab nagu nõiaväel seksikas tiiger.
Käesolev teemaarendus ei puuduta mind kuidagi isiklikult. Ma pole iial mingis foorumis sõimata saanud, vastupidi, ma saan oma harvade kommentaaride eest alati kohutavalt palju tunnustust ja toetust. MSN-i ma pole juba ammu kasutanud, Rates ka ei käi...
Kogu selle laialivalguva ja arusaamat jutu mõtteks oli tegelikult küsimus, kas me valitseme oma virtuaalset mina? Kas me loome oma virtuaalse identiteedi ise ja sellise nagu tahame? Või on meie virtuaalmina iseseisev, sõltumatu olend, kes elab ja arendab ennast vastavalt oma keskkonnale? Ning vajaduse korral võib hoopis virtuaalmina hakata meie reaalset mina ja reaalset elu mõjutama ja kontrollima?
Tekib teatud ängistus, midagi väga olulist on puudu või vales kohas, aga nime ei oska sellele anda.
Näiteks foorumites läheb tihtipeale ägedaks "andmiseks" või lausa veriseks kisklemiseks. Ja mitte ainult sellistes üldkasutatavates foorumites nagu Delfi või Perekool, vaid ka kinnistes erialafoorumites, nagu foto jm. teemalised kohad. Üksteisele öeldakse nii halvasti, nagu päriselus kunagi ei ütleks. Päriselus ei mõtleks me ju keegi teist inimest ahju panna või kasti lüüa...
Imelikul kombel lähevad need anonüümsed lahmimised vägagi hinge, tekitavad hasarti ja tahtmist vaielda ning võidelda. Räägitakse, et mõned inimesed on end netikommentaaride pärast teise ilmagi saatnud. (Raske on siiski uskuda, et nii rumalaid täiskasvanud inimesi olemas on.)
MSNi stiil, mulle tundub, on loba ja nali. See pole tõsiste filosoofiliste mõtteavalduste koht, vaid "tsau-plau-mis- teed"stiilis suhtlemine.
Blogindus seevastu tundub pigem süngeid ja traagilisi vorme, ülevoolavaid ja nõretavaid emotsioone soodustavat, mis vohavad ja roomavad, otsekui lopsakas troopiline taimestik. Milles omakorda peituvad lihasööjad taimed...
Blogisuhtlus võib kohati hakata meenutama ka ameerika noorterseriaale, dialoogid on sama ebaloomulikud ja õõnsad. Kas siis ülipositiivsed või vastupidi-negatiivsed. Kivirähk on seda ühes oma novellis andekalt parodeerinud.
No ja siis veel muidugi Rate ja muud sellised kohad, kus igast tagasihoidlikust koduperenaisest saab nagu nõiaväel seksikas tiiger.
Käesolev teemaarendus ei puuduta mind kuidagi isiklikult. Ma pole iial mingis foorumis sõimata saanud, vastupidi, ma saan oma harvade kommentaaride eest alati kohutavalt palju tunnustust ja toetust. MSN-i ma pole juba ammu kasutanud, Rates ka ei käi...
Kogu selle laialivalguva ja arusaamat jutu mõtteks oli tegelikult küsimus, kas me valitseme oma virtuaalset mina? Kas me loome oma virtuaalse identiteedi ise ja sellise nagu tahame? Või on meie virtuaalmina iseseisev, sõltumatu olend, kes elab ja arendab ennast vastavalt oma keskkonnale? Ning vajaduse korral võib hoopis virtuaalmina hakata meie reaalset mina ja reaalset elu mõjutama ja kontrollima?
laupäev, 21. märts 2009
Seitse tõde minu kohta
Esiteks - ma katsun eneseanalüüsidest hoiduda. Sest kahjuks on mul kalduvus nendega liialdada, laskuda lõputusse iseendas sonkimisse, kaevamisse ja urgitsemisse. Lõpuks on mul tunne, et istun liivakastis ja tõstan punase kühvliga iseennast plekkpange, valan selle tühjaks ja hakkan otsast peale. Lõputult.
Raamatukangelastest on mulle lähedasim Mika Waltari Sinuhe - see vanaegiptuse mees, kes oli igal pool võõras. Tõesti, hea et Waltari võttis selle tellispaksuse seiklusjutu kirjutada. Ainult ühes kohas räägib Sinuhe sellest, mis tunne on kulgeda läbi elu ja tunda end igal pool võõrana, valel ajal vales kohas viibijana. Ometi see ongi kogu raamatu mõte ja sisu. Mina tunnnen ennast kogu aeg samamooodi. Nagu oleksin tegelane mingis veidras filmis, minu ümber on dekoratsioonid ja näitlejad. Või siis pole mina päris inimene vaid näiteks lapsendatud tulnukas...
Aga ma olen selle imeliku tundega kohanenud ja leppinud. Olgu siis peale.
Ma üllatun iga kord uuesti, kui avastan, et teised inimesed mõtlevad ja näevad asju hoopis teistmoodi kui mina. Tõesti, ma olen hakanud uskuma et olen tavaline ja suhteliselt igav inimene. Ja iga kord, kui tuleb välja, et ma erinen teistesst inimestest nii palju... nojah, siis ma imestan, kuidas mul õnnestub seda erinemist nii hästi varjata.
Õnnestub või? Äkki on see ettekujutus?
Mul on olnud ebatavaline elu. 35 aastat on juba päris arvestatav retrospektiiv. Kui ma võrdlen oma elu, minevikku ja olevikku teiste omadega, siis tõepoolest, on ime, et ma veel niigipalju normaalne olen. Mulle tundub, et olen juba 100-aastane, elu on olnud nii pikk ja paljud asjad oleksid nagu kellegi teisega juhtunud.
Ma olen teinud igasuguseid asju, mida tänapäeva maailmas hukka mõistetakse. Olen rikkunud kõiki Piibli kümmet käsku, valetanud, varastanud, reetnud ja tapnud.
Surmapatud aga peaks olema kõrkus, ahnus ja argus, eks ma katsu siis neist hoiduda.
Kõlab nii neetult süngelt. Pekki see krdi emotsemine : ) Mu parim omadus on eneseiroonia ja oskus ennast mitte ülearu tõsiselt võtta. Võime enda ja maailma üle naerda, igas olukorras, see on mulle kõige tähtsam asi maailmas.
Mu lemmiktegevus on lastega mängimine. Väikeste lastega, natuke suuremate lastega ja nii edasi. Kui võimalik, siis ma pühendaks sellele terve oma elu.
Raamatukangelastest on mulle lähedasim Mika Waltari Sinuhe - see vanaegiptuse mees, kes oli igal pool võõras. Tõesti, hea et Waltari võttis selle tellispaksuse seiklusjutu kirjutada. Ainult ühes kohas räägib Sinuhe sellest, mis tunne on kulgeda läbi elu ja tunda end igal pool võõrana, valel ajal vales kohas viibijana. Ometi see ongi kogu raamatu mõte ja sisu. Mina tunnnen ennast kogu aeg samamooodi. Nagu oleksin tegelane mingis veidras filmis, minu ümber on dekoratsioonid ja näitlejad. Või siis pole mina päris inimene vaid näiteks lapsendatud tulnukas...
Aga ma olen selle imeliku tundega kohanenud ja leppinud. Olgu siis peale.
Ma üllatun iga kord uuesti, kui avastan, et teised inimesed mõtlevad ja näevad asju hoopis teistmoodi kui mina. Tõesti, ma olen hakanud uskuma et olen tavaline ja suhteliselt igav inimene. Ja iga kord, kui tuleb välja, et ma erinen teistesst inimestest nii palju... nojah, siis ma imestan, kuidas mul õnnestub seda erinemist nii hästi varjata.
Õnnestub või? Äkki on see ettekujutus?
Mul on olnud ebatavaline elu. 35 aastat on juba päris arvestatav retrospektiiv. Kui ma võrdlen oma elu, minevikku ja olevikku teiste omadega, siis tõepoolest, on ime, et ma veel niigipalju normaalne olen. Mulle tundub, et olen juba 100-aastane, elu on olnud nii pikk ja paljud asjad oleksid nagu kellegi teisega juhtunud.
Ma olen teinud igasuguseid asju, mida tänapäeva maailmas hukka mõistetakse. Olen rikkunud kõiki Piibli kümmet käsku, valetanud, varastanud, reetnud ja tapnud.
Surmapatud aga peaks olema kõrkus, ahnus ja argus, eks ma katsu siis neist hoiduda.
Kõlab nii neetult süngelt. Pekki see krdi emotsemine : ) Mu parim omadus on eneseiroonia ja oskus ennast mitte ülearu tõsiselt võtta. Võime enda ja maailma üle naerda, igas olukorras, see on mulle kõige tähtsam asi maailmas.
Mu lemmiktegevus on lastega mängimine. Väikeste lastega, natuke suuremate lastega ja nii edasi. Kui võimalik, siis ma pühendaks sellele terve oma elu.
reede, 20. märts 2009
mõnuviirus-mõnus viirus
Lõpuks ometi on üks viirus ka meie pere raudsed leedid maha murdnud. Olen juba 2 nädalat lastega haiguslehel ja elu on... kuldne!
On lihtsalt ebaõiglane, kui vähe olen mina saanud kasutada kõigi emade püha õigust olla haigete lastega kodus ja saada selle eest 100% palka. Meie lapsed on kohutavalt terved! (Kui vaimset tervist mitte arvestada, aga see on juba teine teema...)
Piretil oli palavik viimati 1,5 kuuselt ja TT opi puhul aasta tagasi võtsin ma 2 vaba päeva. Kõik... : (
Praegu aga on meil külas üks viirus, mis tekitab 2 nädalaks kõrge palaviku, kuid ei mingeid muid vaevusi.
Haiged lapsed on armsad, nad on nii armsad. Ainus asi, mida nad tahavad, on kaisus olla ja lesida. Nii me siis lesime päevad läbi suurel voodil, nagu 3 hüljest kevadisel jääpangal. Päevad on pikad, laisad ja kuldsed.
TT on jälle nagu vastsündinu, ta on võimeline magama kuni 18 tundi ööpäevas. Natuke teeb mulle muret, kas ta kunagi jälle rääkima ja kõndima hakkab, sest praegu ta seda eriti ei tee. Piret on peale esimesi palavikupäevi natuke toibunud ja tahab vähemalt multikaid vaadata.
Ma arvan, et sellel luterlik-kapitalistlikul elukorraldusel, millele meie ühiskond on üles ehitatud, on midagi väga tõsiselt viga. Ei ole võimalik ühitada 3 asja: lapsi, töölkäimist ja isiklikku elu. Või siis on see väga raske ja enamikule üle jõu käiv. Mulle küll on.
2 asja neist 3 on võimalik mahutada 24 tunni, 7 päeva, 365 päeva ja 1 elu sisse, aga kolmandast peab siis küll loobuma. Valikud on niisiis: mitte käia tööl, mitte saada lapsi või unustada ära, et ise oled ka inimene, mitte tööloom või-masin.
Võimalik on veel teha kõiki 3 asja piisavalt pealiskaudselt ja halvasti nt. saada ainult 1 laps ja lasta seda vanaemal kasvatada. Mõnedel veab ja nad saavad teha tööd, mis on kinnimakstud eneseteostus. Aga paljudel ikka see võimalus on...
Ja mõnedel on väga toetavad vanavanemad või muud pereliikmed. Kuid kapitalismi tingimustes muutub see järjest harvemaks.
Ma olen oma töös päris hea tegelikult. Kui ma olen piisavalt pühendunud ja asja juures. Tegelikult ma isegi naudin oma elukutset. Ometi jääksin ma rõõmuga kodukanaks. Elu lõpuni kui võimalik, palun.
No mistarvis peaks 3 lapse ema käima tööl? Kas kodus töödpiisavalt pole?
See pole küll minu mõte, vaid kuulub ühele tuttavale, kel on kaugelt enam kui 3 last ja lisaks veel väga arvestatav, ehkki mitteametlik ja ebaharilik karjäär.
Tõepoolest, eneseteostus ja isegi enda ülalpidamine peaks olema võimalik ka mingil muul viisil, kui kellast kellani tööl käies ja lapsi pidevalt ära andes. Eriti, kui leppida vaesusega rahalises mõttes ja olla rikas aja ja kohaloleku poolest.
Ma ei tea, kas ma saan hakkama oma elu muutmisega ja leian võimaluse elada nii, nagu mulle meeldib.
Praegu aga on meie peres 3 last - hüperaktiivne Leon, autistlik Tiia Triin ja pisike Piret.
Ning kui Kiis õhtul koju tuleb, ootab teda 3-käiguline õhtusöök.
Tõepoolest, kas töölkäimine pole siinkohal juba liig?
On lihtsalt ebaõiglane, kui vähe olen mina saanud kasutada kõigi emade püha õigust olla haigete lastega kodus ja saada selle eest 100% palka. Meie lapsed on kohutavalt terved! (Kui vaimset tervist mitte arvestada, aga see on juba teine teema...)
Piretil oli palavik viimati 1,5 kuuselt ja TT opi puhul aasta tagasi võtsin ma 2 vaba päeva. Kõik... : (
Praegu aga on meil külas üks viirus, mis tekitab 2 nädalaks kõrge palaviku, kuid ei mingeid muid vaevusi.
Haiged lapsed on armsad, nad on nii armsad. Ainus asi, mida nad tahavad, on kaisus olla ja lesida. Nii me siis lesime päevad läbi suurel voodil, nagu 3 hüljest kevadisel jääpangal. Päevad on pikad, laisad ja kuldsed.
TT on jälle nagu vastsündinu, ta on võimeline magama kuni 18 tundi ööpäevas. Natuke teeb mulle muret, kas ta kunagi jälle rääkima ja kõndima hakkab, sest praegu ta seda eriti ei tee. Piret on peale esimesi palavikupäevi natuke toibunud ja tahab vähemalt multikaid vaadata.
Ma arvan, et sellel luterlik-kapitalistlikul elukorraldusel, millele meie ühiskond on üles ehitatud, on midagi väga tõsiselt viga. Ei ole võimalik ühitada 3 asja: lapsi, töölkäimist ja isiklikku elu. Või siis on see väga raske ja enamikule üle jõu käiv. Mulle küll on.
2 asja neist 3 on võimalik mahutada 24 tunni, 7 päeva, 365 päeva ja 1 elu sisse, aga kolmandast peab siis küll loobuma. Valikud on niisiis: mitte käia tööl, mitte saada lapsi või unustada ära, et ise oled ka inimene, mitte tööloom või-masin.
Võimalik on veel teha kõiki 3 asja piisavalt pealiskaudselt ja halvasti nt. saada ainult 1 laps ja lasta seda vanaemal kasvatada. Mõnedel veab ja nad saavad teha tööd, mis on kinnimakstud eneseteostus. Aga paljudel ikka see võimalus on...
Ja mõnedel on väga toetavad vanavanemad või muud pereliikmed. Kuid kapitalismi tingimustes muutub see järjest harvemaks.
Ma olen oma töös päris hea tegelikult. Kui ma olen piisavalt pühendunud ja asja juures. Tegelikult ma isegi naudin oma elukutset. Ometi jääksin ma rõõmuga kodukanaks. Elu lõpuni kui võimalik, palun.
No mistarvis peaks 3 lapse ema käima tööl? Kas kodus töödpiisavalt pole?
See pole küll minu mõte, vaid kuulub ühele tuttavale, kel on kaugelt enam kui 3 last ja lisaks veel väga arvestatav, ehkki mitteametlik ja ebaharilik karjäär.
Tõepoolest, eneseteostus ja isegi enda ülalpidamine peaks olema võimalik ka mingil muul viisil, kui kellast kellani tööl käies ja lapsi pidevalt ära andes. Eriti, kui leppida vaesusega rahalises mõttes ja olla rikas aja ja kohaloleku poolest.
Ma ei tea, kas ma saan hakkama oma elu muutmisega ja leian võimaluse elada nii, nagu mulle meeldib.
Praegu aga on meie peres 3 last - hüperaktiivne Leon, autistlik Tiia Triin ja pisike Piret.
Ning kui Kiis õhtul koju tuleb, ootab teda 3-käiguline õhtusöök.
Tõepoolest, kas töölkäimine pole siinkohal juba liig?
teisipäev, 3. veebruar 2009
Perekonnast
Lugesin oma sõprade selleteemalisi postitusi. Tahes või tahtmata hakkasin ka enda perekondlikku olukorda analüüsima.
Tulemus... ootamatu hirm ja arusaamatus.
Minu perekond oleme mina ja minu lapsed.
Minu ema on suurema osa ajast, mil ma teda tunnen, olnud ülimalt afektiivse käitumisega naisterahvas. Ma ei usalda teda juuksekarva võrragi, ühel hetkel ta annab mulle raha, järgmisel hetkel virutab mõne majapidamisriistaga. Kui ma peaksin raskesse olukorda sattuma, ma usun, et bordellis saaks mulle ka osaks leebem kohtlemine, kui minu ema juures. Tema on Vaenlane.
Oma isaga rääkisin ma viimati umbes 7 aastat tagasi, pealeseda olen ma teda paar korda linna peal näinud. me ei tereta. Tema on Võõras.
Mr. Kiis on küll olemas. Nüüd juba 10 aastat koos nii heas kui halvas ja elu on näidanud, et tema peale võib loota. Siiski on elu näidanud ka seda, et ta pole mingi Konstant, vaid Imaginaararv. On ja ei ole ka.
Mul ei ole ühtegi sugulast, õde ega venda. St. kuskil nad ju on, aga kuna side puudub, siis pole nad isegi mitte tuttavad, rääkimata mingist perekonnast.
Sõpru, tuttavaid, mõtte-ja töökaaslasi ma parem perekonnaks kutsuma ei hakka. Mõttetu enesepettus. Las sõbrad olla parem sõbrad.
Kui võtta majandusliku seotuse järgi, siis kogu minu sissetulek ja majanduslik kindlustatus tuleb riigieelarvest. Seega - minu perekond on Eesti riik???
Ilma igasuguste emotsioonideta - nagu selgub, olen kõige üksildasem inimene oma tutvusringkonnas.
Mingis mõttes on see väga hea. See õpetab mind mitte liigselt suhetesse ja teistesse inimestesse klammerduma, mitte kedagi ega midagi endastmõistetavaks pidama. Tgelikult on kõik teised inimesed, isegi lapsed, meie elus ju ainult külalised. Tuleb rõõmu tunda, kui nad on, lasta neil tulla, minna ja vabalt oma elu elada. Tuleb meeles pidada, et suhted teiste inimestega on ajutised ja kaduvad ning samal ajal neist siiski rõõmu tunda.
Kõige tugevam side inimese elus on side Jumalaga. See ulatub väljapoole elu ja surma piiridest ja miski ei saa seda katkestada.
Tulemus... ootamatu hirm ja arusaamatus.
Minu perekond oleme mina ja minu lapsed.
Minu ema on suurema osa ajast, mil ma teda tunnen, olnud ülimalt afektiivse käitumisega naisterahvas. Ma ei usalda teda juuksekarva võrragi, ühel hetkel ta annab mulle raha, järgmisel hetkel virutab mõne majapidamisriistaga. Kui ma peaksin raskesse olukorda sattuma, ma usun, et bordellis saaks mulle ka osaks leebem kohtlemine, kui minu ema juures. Tema on Vaenlane.
Oma isaga rääkisin ma viimati umbes 7 aastat tagasi, pealeseda olen ma teda paar korda linna peal näinud. me ei tereta. Tema on Võõras.
Mr. Kiis on küll olemas. Nüüd juba 10 aastat koos nii heas kui halvas ja elu on näidanud, et tema peale võib loota. Siiski on elu näidanud ka seda, et ta pole mingi Konstant, vaid Imaginaararv. On ja ei ole ka.
Mul ei ole ühtegi sugulast, õde ega venda. St. kuskil nad ju on, aga kuna side puudub, siis pole nad isegi mitte tuttavad, rääkimata mingist perekonnast.
Sõpru, tuttavaid, mõtte-ja töökaaslasi ma parem perekonnaks kutsuma ei hakka. Mõttetu enesepettus. Las sõbrad olla parem sõbrad.
Kui võtta majandusliku seotuse järgi, siis kogu minu sissetulek ja majanduslik kindlustatus tuleb riigieelarvest. Seega - minu perekond on Eesti riik???
Ilma igasuguste emotsioonideta - nagu selgub, olen kõige üksildasem inimene oma tutvusringkonnas.
Mingis mõttes on see väga hea. See õpetab mind mitte liigselt suhetesse ja teistesse inimestesse klammerduma, mitte kedagi ega midagi endastmõistetavaks pidama. Tgelikult on kõik teised inimesed, isegi lapsed, meie elus ju ainult külalised. Tuleb rõõmu tunda, kui nad on, lasta neil tulla, minna ja vabalt oma elu elada. Tuleb meeles pidada, et suhted teiste inimestega on ajutised ja kaduvad ning samal ajal neist siiski rõõmu tunda.
Kõige tugevam side inimese elus on side Jumalaga. See ulatub väljapoole elu ja surma piiridest ja miski ei saa seda katkestada.
esmaspäev, 19. jaanuar 2009
Räige rahvameditsiin
Milliseid ERITI räigeid rahvameditsiini ja muu loodusravi võtteid teate?
Eelmises teemas sai juba ära mainitud toore küüslaugu söömine ja üks jube jook piimast, meest ja hakitud sibulast. (Seda viimast juuakse päriselt ka ja veel kuumalt : O )
Mr. Kiis usub toore küüslaugu ravijõudu igal viisil. Eriti, kui see ninna toppida. Enne tuleb küüslauk muidugi ära koorida ja tükkideks teha. Pidi nohu ära võtma, potentsi tõstma ja pealeselle toimima nagu ergutavalt, nagu energiajook või amfetamiin.
Minu ema usub kaljukindlalt, et mida valusam ja vastikum ravivõte, seda paremini ravib. Seega - kõige mõrumad ravimtaimeteed ilma suhkruta , kõige karedamad villased sokid ja sallid ööpäevaringselt, kõige kuumemad jalavannid, sinepi-ja pipraplaastrid... ohh, te mõistate, miks ma jälestan loodusravi ja eelistan keemiat. Väikeseid valgeid tablette ja magusaid siirupeid.
Minu ema eriline lemmik oli Vietnami salv, mida tuli nohu korral näkku määrida.
Kaaren on maininud põleva lambi ja toataime vaheldumisi vaatamist. Ilmselt on tegu juba teatud mõttes meditatsiooni- ehk mõtteraviga. Proovin esimesel võimalusel.
Pipi Pikksukk soovitas sooja verikäkki süüa, misjärel tuleb võtta kõht paljaks ja heita kõhuli külma vette.
Teie kord - jagage oma teadmisi rahvameditsiinist! Mis aitab külmetuse ja muude lihtsamate haiguste vastu?
Eelmises teemas sai juba ära mainitud toore küüslaugu söömine ja üks jube jook piimast, meest ja hakitud sibulast. (Seda viimast juuakse päriselt ka ja veel kuumalt : O )
Mr. Kiis usub toore küüslaugu ravijõudu igal viisil. Eriti, kui see ninna toppida. Enne tuleb küüslauk muidugi ära koorida ja tükkideks teha. Pidi nohu ära võtma, potentsi tõstma ja pealeselle toimima nagu ergutavalt, nagu energiajook või amfetamiin.
Minu ema usub kaljukindlalt, et mida valusam ja vastikum ravivõte, seda paremini ravib. Seega - kõige mõrumad ravimtaimeteed ilma suhkruta , kõige karedamad villased sokid ja sallid ööpäevaringselt, kõige kuumemad jalavannid, sinepi-ja pipraplaastrid... ohh, te mõistate, miks ma jälestan loodusravi ja eelistan keemiat. Väikeseid valgeid tablette ja magusaid siirupeid.
Minu ema eriline lemmik oli Vietnami salv, mida tuli nohu korral näkku määrida.
Kaaren on maininud põleva lambi ja toataime vaheldumisi vaatamist. Ilmselt on tegu juba teatud mõttes meditatsiooni- ehk mõtteraviga. Proovin esimesel võimalusel.
Pipi Pikksukk soovitas sooja verikäkki süüa, misjärel tuleb võtta kõht paljaks ja heita kõhuli külma vette.
Teie kord - jagage oma teadmisi rahvameditsiinist! Mis aitab külmetuse ja muude lihtsamate haiguste vastu?
Enam halvemaks minna ei saa.
Viimased 2 nädalat on minul:
Mõrvarlik nohu
Tappev köha
Kuskile väga kaugele emigreerunud hääl
Mida rohkem ma magan, jalgu soojendan ja kuuma teed joon, seda halvem hakkab. Tahaks veel rohkem magada, sooja, juua ja kondid valutavad ja üleüldse...
Nii kõrini on. Kui perearst vähegi lubaks, ma võtaksin mõnda kanget eluvastast tabletti (sõnast antibiootikum= anti -bio = elu vastu). Aga ma tean, et ta ei luba seda.
Suurest meeleheitest olen hakanud toorest küüslauku sööma, mida ma muidu jälestan ja võibolla varsti teen endale isegi kuuma sibula-mee-piima. Tahaks loota, et asi NII kaugele siiski ei lähe.
Võibolla läheks suusatama? Soojas toas istumine teeb ju ainult haigemaks, nagu elu näitab.
Ja veel:
Ma olen tülis tööandjaga
Ma olen tülis emaga
Ma olen tülis Kiisiga
Edasi ... saab minna ainult paremaks !?!?!? Öelge, et jah, palun!
Mõrvarlik nohu
Tappev köha
Kuskile väga kaugele emigreerunud hääl
Mida rohkem ma magan, jalgu soojendan ja kuuma teed joon, seda halvem hakkab. Tahaks veel rohkem magada, sooja, juua ja kondid valutavad ja üleüldse...
Nii kõrini on. Kui perearst vähegi lubaks, ma võtaksin mõnda kanget eluvastast tabletti (sõnast antibiootikum= anti -bio = elu vastu). Aga ma tean, et ta ei luba seda.
Suurest meeleheitest olen hakanud toorest küüslauku sööma, mida ma muidu jälestan ja võibolla varsti teen endale isegi kuuma sibula-mee-piima. Tahaks loota, et asi NII kaugele siiski ei lähe.
Võibolla läheks suusatama? Soojas toas istumine teeb ju ainult haigemaks, nagu elu näitab.
Ja veel:
Ma olen tülis tööandjaga
Ma olen tülis emaga
Ma olen tülis Kiisiga
Edasi ... saab minna ainult paremaks !?!?!? Öelge, et jah, palun!
Tellimine:
Postitused (Atom)